Kui ma sellel aastal jälle Lofootidele, Põhja- Norras reisi kavandasin, küsis hr. Rein, et kas me Digermulenit ka vaatama läheme. Püüdsin siis meenutada, et misse küll olla võiks, kas mõni uppund laev vms. Samas tundus nimi nagu tuttav ja samas jälle mitte norrapärane. Lõin kaardi lahti ja oma imestuseks avastasin, et ma olen seal juba olnud, eelmisel aastal. See väike tavaline Norra küla, kus eelmisel aastal edasi- tagasi sõitsin, ongi Digermulen. Asi läks huvitavaks, kui sain lugeda Toomas Jüriaado artklit aastast 1999. Nüüd läks asi põnevaks. Ja tulemuseks oli see, et oma kahel selleaastasel reisil viibisin juba 4 korda Digermulenis.
Kõigepealt, mis on Lofoodid? See on saarestik, mis ulatub ligi 300km Norra merre. Kuikaardil üles otsida linn nimega Narvik, ja siis näpuga vedada ennast läände, siis see kogu saarestik seal ongi. Aastaid pidi Lofoodidele saamiseks sõitma saarelt saarele, küll läbi tunnelite, küll üle sildade ja lõpuks Melbust praamiga Fiskebolli. Nüüd eelmisest aastast avati tee läbi mägede (Norras ongi ju ainult mäed) täiesti uus tee. Neli tunnelit, pikim neist 6km, suur lai tee toob sind Ida- Lofoodidele.Vaata kaarti … Üle varemvalminud Raftsundbrua (sild) ja reis mööda imekaunist ja kaluriküladega pikitud saarestikku võib alata. Aga mitte sellest ei tahtnud ma pajatada, just enne seda silda (Raftsundeti väina ületatavat) keerab tee vasakule, 21km Digermulenisse.
Nüüd ajaloost: 19 saj. lõpus külastades Euroopa kuntsinäitusi, Tema Keiserlik Kõrgus Wilhelm II ,Saksa keiser jne.avastas meeletult ilusad maastikumaalid, mis tehtud kuskil Norras, Digermuleni küla lähistel. Noor uljaspea otsustas asja ise vaatama minna, kas saab ikka nõnna ilus see vaatepilt olla. 21. juulil 1898 oli mees kohal ja leidis, et tegelik vaade on veelgi nauditavam. Sama rännakut mäe otsa kordas ta veel kolm aastat hiljem, sellest on mäe otsa püstitatud kaks kivikuhilat mälestustahvlitega. Arvatavalt käis ta nendel rännakutel veelgi ja jutt fantastilisest loodusest levis üle Euroopa, ehk tee sinna leidsid veel Hollandi ja Rumeenia kuningannad, Siiami prints ja paljud teised kõrgused. Mägi sai endale nimeks Keiservarden. Suured sõjad tegid sellele traditsioonile lõpu. Hiljem on hakatud seda traditsiooni taaselustama ja tänapäeval toimub igal aastal, 21 juulile lähimal pühapäeval Keiservardeni marss. Digermulenisse tuleb igal aastal ja märgitud pühapäeval kokku huvilisi üle Euroopa, väiksele külakesele on see suur pidupäev. Arvata, et nüüdsest huvi suureneb veelgi, sest ennemaid aegu, oli tee Digermulenisse võimalik ainult läbi Lofootide pealinna, Svolvaeri ja praamidega. Vastvalminud maanteed võimaldavad ilma vaevata neljal- või muu arvuga rattal kohale vurada.
Egas midagi, pärast neid huvitavaid kirjeldusi kuulsa mäe kohta otsustasime meiegi asja käsile võtta. Jõudsime Digermulenisse pealelöunal, olin ju siin eelmisel aastal olnud aga ei mäletanud küll, et miskit rada või silti vms oleks kuskil kohanud. Lugesin veel väljaprinditud hr. Jüriaado teksti edasi ja tagasi, sõitsin mööda küla ka samas vaimus edasi tagasi ja püüdsime vähemalt ette kujutada, milline neist mägedest on see õige nüüd. Sest kordan veelkord, Norras ju ainult mäed ongi, üks uhkem kui teine. Hakkasime siis küsima. Aga egas siis kohalikud oskagi eriti inglise keelt, panevad healjuhul saksat. Seda jälle meie ei mõistnud. Püüdsin käte ja jalgadega seletada, kuniks üks Norra taat joonistas kruusale kaks kolnurka ja näitas oma hammaste peale ja siis lähedaloleva mäe poole. Pingutasin ja pingutasin oma silmi ja no ei näe miskit, tegin mäest 200-se toruga pildi ja suurendasin ekraanil ja … ohh, sileda kumera suure kivi otsas ongi kaks hammast! Ja seal ligidal kaks täppi, mis peaks vist ülesturninud inimeseloomad olema.
Mägi kindlaks tehtud, tuleb siis ainult raja algus üles otsida. Sõidan jälle mööda küla edasi- tagasi, aga vat aru ei saa, nii kuulus mägi, aga raja algust ei leia ja kõik. Igalpool majad ja hoovid ees. Tulevad mööda teed vastu matkajad ja küsime neilt. Jah, vaadake minge küla lõppu, seal paremal üks parkla ja selle vastas silt suunaga üles. Omaarust olin seal olnud juba teab mitmes kord, läksin uuesti uurima ja näe ongi. Maast kakskümment senti väike puust nooleke, rohu seest vaevu välja ulatumas.
Rahvas bussis läks ärevile, raja algus leitud, aga ilm onju ilus ja keha energiat täis, mida me siin enam homset ootame, paneme kohe liduma! Ja panidki. Mina vaatsin taeva poole, ilus ilm jah, Norra kohta lausa imeline. Sooja 25 kraadi, tuulevaikne. Ütlesin veel rahvale, et turnin ehk ka natuke ja siis tagasi neid alla ootama. Eks ma üks paras laisikronija olen ja pealgi on raja lühim variant 10km. Panin oma fotokoti valmis ja nii vähe riideid selga, kui võimalik.
Läks lahti. Rada kulgeb vaikselt ülespoole, kohe on nahk märg ja kisub hingeldama. Vaatan, et rada on täis sipelgaid, kes ka ülespoole ronivad. Huvitav, kas neil on seal tipus pesa või?
Vaadet pole mingit, kasevõsa ainult. Tekkis mingi auk ja seisatan, et pildistada. See oli viga! Needsamad ilusad suured prisked punased sipeldad ronisid mu säärtele ja lõid oma lõpmata hiiglaslikud lõuad mulle lihasse. Ai kui valus. Püüdsin neid maha raputada. Lootusetu.
Istuvad mul sääremarjas sees, tagumikud püsti. Nüüd oli vaja kiiret otsust. Kui pilti tahad teha, siis tuleb kiirelt üles ronida. Kui nendest elukatest pääseda tahad, siis tuleb ülesronimist kaks korda kiirendada. Minu 100kg kere ajas juba ämbrite viisi vett välja, kivid- kännud- sepelgad ja rada muudkui tõuseb ja tõuseb. Kased hõrenevad ja juba on näha kaugemale. Tahad pilti teha, aga silmad on higi täis ja udused. Suunad kuhugi fotoka ja teed huupi klõpsti.
Tuleb esimene meie seltskonnast selg ees vastu, hurraaaa. Ma olen võidumees. Mis siis, et Leili on ligi 20 a. minust vanem ja häbi mul olgu, aga ikkagi, keegi on sel rajal juba alistatud. Järgmisena neelan alla tema abikaasa Reinu. See annab jõudu, et ma polegi nii äpu. Vaatan ikka ülespoole, palju veel??? Teel silt, 3km. Huvitav, kas käidud niipalju või veel tipuni 3km.
Sipelgaid jääb lõpuks vähemaks, kased hõrenevad ja ilmub tuuleke. Õrnake aga nii armsake. Ja siis järsku pole enam ühtegi puud- põõsast, on ainult üks suur kivi, nii suur, et arumaisaa, kuidas saab nii suur kivi üleüldse maailmas olla. Vaatad tagasi ja … ohh Sa pagan. Selle vaate pärast tasus juba lasta ennast nendel inimsööjamörvarsepelgatel ennast närida, troopika kuumusel end aurutada. Nimelt oli enne meid sadanud nädal järjest ja õhk oli tõesti üliniiske.
Pildistasin ja pildistasin, kuigi oli aru saada, et seda ilu siit kaasa ei vii. Valgus oli liiga intensiivne, päike säras kesktaevast.
Vaatasin tipu poole, astuda oli veel palju,aga tee oli nagu asfalt. Lihtsalt üks suur kivi ja kõik.
Ja ongi kõik, tipp käes. 384 meetrit ainult, issant, see mõni mägi või? Nujah, kui siia Tallinna telemast kõrvale panna… või Munamägi ja arvestada, et tõusime nullist… Olime kõvasti kõrgemal, kui teletorn. Ja milline vaade, tõsiselt. Istume koos seal üleval ja keegi ei tiku enam alla minema. Tipus on kaks kivikuhilat, nüüd ei paista need enam mingid hambakesed, vaid suure inimese kõrgused sambad.
Huvitav, kes need massivsed mälestusplaadid siia üles tassis ja kas keiser toodi siia kandetoolis. Vat seuksed kiuslikud mõtted. Sealsamas vana sõjaaegne padrunikast, seal sees vihik ja pliiats, Paneme oma nimed kirja. Vaatan kaugusesse, meri ja mäed, lõputult. Ja saared, saared, saared. Püüan aimata, kus me all olime, jessas, kas see on see kalakombinaat, mille ligidal me teed otsisime? Naerma ajas, mingi tikutops ainult teine.
Olgu, igavesti siia jääda ei saa, hakkame laskuma, tatsa- tatsa, sinka- vonka. Tuleb veel ilus mägijärveke, istud natuke ja edasi. On reegel, et kõige hea eest tuleb maksta ja kuna seal üleval sai nagu selgeks, et see vaade tasus ronimist ja kõik on fantastiline ja oi kui tore, et mul jätkus selleks köigeks jaksu, siis mägi otsustas, et nii lihtsalt te kullaksed ikka ei pääse.
Laskumine oli järsk, niiske, rada parajalt märg. Jalad kaovad alt, haarad ruttu mingist oksast. Varbad tungivad botaste esiosadesse ja juba tunnen kuidas varvastele hakkavad villid moodustuma. Sellistel rasketel hetketel püüan ennast automaatreziimile lülitada, mõtled millestki ilusast, … tümakki, sabakont leiab jälle mingi kivi! Miks see fotokott nii raske peab olema? Miks ma sinna veel teletoru pidin jätma? Ma ei teinud ju sellega mitte, kui midagi. Ja oh mind debiili, olin unustanud fotokoti tagamisse sahtlisse piiluda ja seal istub rõõmsalt lisaraskuseks läpakas. No olgu tal hea olla siis.
Ja olemegi all, see tuli nii äkki. Jälle maa peal. Ainult bussini jäi nüüd ca 2km. Vaatasin oma punaseid villis jalgu, proovisin astuda mööda asfalti paljajalu, valus oli, aga veel valusam oli toppida need tursund jalad botastesse. Astud mööda teed, püüad tabada valgeid jooni asfaldil, natuke siledamad ikkagi. Mõtlesin koeruse välja: kuu aja pärast toon siia sõbra Egerti, soovitan palavalt tal ka statiiv mäe otsa kaasa vedida. Issant kui õel ma olen 😛
Vaatan eemalt meie vallutatud mäge, suurt graniitkivi, päris kena teine. Aga kas ma homme üldse enam maast lahti saan? Bussi juurde jõudes olen jõudnud veendumusele: ei ühtki mäge, ei iial, mittemiski vägi mind enam kuhugi ei aja. Olgu seal üleval või paradiis ise. Nädalapärast oleme Lofoodi- ringsõidult siin tagasi ja siis on see õige Keiservardeni- marss. Rahvast oli murdu, registreerimine toimus kohalikus algkoolis, mängis muusika, kõik olid ootusärevuses. Oli noori, oli igivanu, ühel noorel mehel oli sülelaps seljas. Vaatasin mäe poole ja … ei iial!
Kuu aja pärast olin siin uuesti tagasi ja … ronisin jälle vapralt üles! Ja usun, et see pole viimane kord. Vaatasin üleval jälle sinna tuttavasse kasti: lugesin kokku, marsi päeval käis seal 420 inimest, riike üle ilma, Eestit pold, aga olid Läti, Venemaa, Ukraina jne jne
Laagris asusime Digermulenist 10 km, Raftenis. Ikka sellesama fjordi ääres, tema kõige kitsamas kohas. Ööbisime kämpingus, telkides, kus saime kasutada dushi, olid lauad, laudadel grillaugud sees. Samuti saime kasutada 220V, ehk kõik, mis vähegi laadida andis, see sai ka laetud.
Öösel pool kaks toimub seal laagris sündmus, mis ei jäta kedagi külmaks. Õigemini kell 1 juba hakkab sagin: Laev tuleb! Nii ta ongi, fjordi läbis suur reisilaev ja kuna me veel kõige kitsamas kohas asume, siis on see kena vaatemäng. Jõudes kohakuti meie kämpinguga, annab laev veel tervituseks pasunat, mis äratab viimsegi unimütsi. Need, kes siis ei viitsinud vaatama tulla.
Ja sealt ta tulebki, vaikselt sahinal mööda vett, laevamootorid tuksuvad tasa, nagu sõidaks tühikäigul. Laev tundub kilomeetriste mägede taustal päris tilluke, aga jõudes meiega kohakuti, no on ikka suur asi küll. Enne veel vaatad laeva ja siis seda kitsast kohta ja püüad aru saada, kuhu ta küll siia mahub. Vahetult enne laeva möödumist langeb vesi kolinal ligi meeter ja kohe tõuseb uuesti tagasi. Tuledesäras ja tantsusaalide muusika kostmas kaldale ja läinud ta ongi. Esimesel korral tundus see nagu viirastuslik laev, et mis see siis nüüd oli! Mägede rahu ja vaikus ja siis pimedusest kerkib esile tuledesäras diskotümpsus maja ja kadunt jälle ongi. Seda lihtsalt peab ise nägema…
Samas läheduses asub ka kuulus trollfjorden, sinna käib päeval turistilaev huvilistega, kõige kitsam fjord Norras, laev keerab korraks sisse (see on seal tupik) ja siis jätkab oma marsuuti. Oleks aega olnud, oleks saanud ka Digermulenist paadi üürida ja see retk sinna omal käel ära teha.
Tõusud- mõõnad. Populaarne päevateema. Astud telgist välja ja esimene küsimus kohe hommikul: kas on tõus või mõõn? Meie laagri ligidal on väike laht, see on kas vett täis, vöi puhas merepõhi vaatab vastu. Mõõna korral paterdad siis seal põhjas ja otsid… tont teab mida, no igasugu huvitavaid elukaid, karpe, kive jne. Suured enemesed tahavad ka vahel lapsed olla. Fjordis vesi kas seisab liikumatult, või liigub kiire vooluna vasakult paremale, või vastupidi, olenevalt siis, kas tõus või mõõn. Või pole kumbagi.
Siiani pole see kant eriti turistiderohke, kõik kihutavad Lääne poole, Digermulen oli üks nurgatagune koht. Usun, et nüüd uute teede valmimisega hakkab ka tema populaarsus ka tõusma.
Istusin ühel õhtul laagripaiga läheduses, nii 100m künka otsas, vaade oli mölemas suunas pikki fjordi super super. Avastamisrõõmu on seal veel palju palju, viimasel päeval leidsin, et mägedesse läheb sealtkandist 5 tähistatud matkarada. Mittemidagi üleriiklikku, lihtsalt igal külal on kombeks tähistada omale matkarada, tagasihoidlikult, möne lähedal oleva tipu otsa. Kindlasti on seal tipus ka purk, kus paber ja pliiats, saad ka endast märgi maha jätta: Masha i Dasha bõli zdjes!
Ma tahan sinna tagasi ja küll ma saan kah. Järgmisel aastal!